STEP-programmi Maria Lugu

Läbi STEP-programmi töö leidnud *Maria lugu:

Olen praegu 25 aastane. Mu lapsepõlv ei olnud halb. Meil oli 3-liikmeline pere- ema, vend ja mina. Isa ma ei mäleta. Ema töötas pikad päevad selleks, et peret üleval hoida. Minu suhtlusringkond teismelisena oli suur ja mulle meeldis suhelda endast vanematega kaaslastega, kellega koos käisin pidudel, enamasti seal ka suitsetati ja tarvitati alkoholi. Loomulikult teadsin ma, et on olemas sellised asjad nagu narkootikumid ja et need on tervisele kahjulik, isegi ohtlikud, kuid olin kindel, et mind see oht ei varitse, et minuga ei juhtu kunagi midagi sellist.

Kui läksin kutsekooli, tutvusin noormehega kellesse armusin. Katkestasin õpingud ja veetsin aega peamiselt tema seltsis. Kui ema sellest kuulis, ei julgenud ma enam koju minna, sest oli palju pisaraid ja hüsteeriat. Just sel perioodil pakkus mu noormees mulle esimest korda alkoholi kõrval ka ecstasy tablette, et rahuneksin. Ta veenis mind, et sellest ainest sõltuvust ei teki ja nii ma tarbisin tablette pikka aega, olles kindel, et see aine on kahjutu. Hiljem proovisin koos temaga juba amfetamiini ninna tõmmata (mis mulle väga meeldima hakkas). Kui lahku läksime, ei lõpetanud ma  tarvitamist, tarvitasin amfetamiini edasi ning tutvusin vähehaaval inimestega, kelle jaoks oli uimastite igapäevane kasutamine elustiili osaks.

Pikka aega ei tunnistanud ma endale, et olen narkomaan, petsin end selle faktiga, et ma ei süsti (järelikult ei ole narkomaan). Uus noormees, kellega tutvusin oli aga süstiv narkomaan. Mul ei läinud kuigi kaua aega, et muutuda tema sarnaseks. Noormees oli peale selle ka narkodiiler, kuid siis see mind ei häirinud. Kord aga proovis ta oma sõbraga fentanüüli ning muutused temas toimusid väga kiiresti – ta jäi sellest sõltuvaks ja läks agressiivseks, sest vajas uut doosi iga päev. Ma ei suutnud algul sellega leppida ning kannatasin, soovides olukorda muuta. Tulutult. Lõpuks andsin alla ja leppisin. Varsti aga sattusin ise sellesse süsteemi, millest praktiliselt ei olegi väljapääsu. Sõltuvus tekkis väga kiiresti, kuid mul oli ükskõik – narkouimas olles tundus ju kõik suurepärane olevat. Märkamatult tekkisid võlad, trahvid, kokkupõrked politseiga.

Siis aga mu noormees suri. Hakkasin raha laenama kõigilt tuttavailt ja sugulastelt selleks, et ainet osta. Esialgu mind usaldati, kuid üsna ruttu saadi aru, et mind ei saa uskuda, raha mul ju kellelegi tagastamiseks ei olnud kunagi ja nii mulle laenu enam ei antudki. Siis hakkasin varastama – reetsin nii oma sõbrad kui ka lähedased.

Nii ma tutvusingi elu tumedama poolega, sellisega, milles on raske isegi ellu jääda, rääkimata inimeseks jäämisest.

Minusuguseid on tegelikult väga-väga palju – igaüks üritab ellu jääda nii nagu oskab. Sõltlased müüvad ainet enamasti noortele algajatele nö “proovimiseks”, et saada enda doosi jaoks raha. Väga palju oli juhtumeid, kus narkomaanist noormees otsib endale jõukast perekonnast neiu, teeb temastki sõltlase ja siis “pumpab” neiu (noormehe survel) oma  hirmunud vanematelt raha välja.

Ühel päeva siis  avastasingi end keset talve ihuüksinda tänaval – ilma rahata ja sõpradeta, sest olin kõik nad reetnud. Sain ühtäkki aru, et mul ei olegi enam kellelegi helistada ja oli ka häbi abi paluda. Mingi aja pidasin veel vastu, aga kohutavais tingimustes s.o petmisest, reetmisest ja ahnusest pakatavas keskkonnas ja pidevas hirmus, et järgmine süstlatorge võib osutuda saatuslikuks.

Siis aga ütles mulle keegi, et on olemas võõrutusraviga tegelevad asutused narkomaanidele, et on selliseid, kust saab ka tasuta abi. Ma ei uskunud, et sellest sõltuvusest on üldse võimalik ise vabaneda, olin ju proovinud, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Nägin väga hästi, kuidas ma oma eluviisiga teiste elusid, eriti   ema oma rikun, seepärast tahtsin üledoosiga oma elule lõppu teha. Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest keegi leidis mu, kutsus kohe kiirabi ning sain veel õigel ajal abi. Emal tekkisid sel ajal tõsised terviseprobleemid südamega ja ma mõistsin, et kui temaga midagi juhtub, on see juhtunud minu süül. Just ema pärast sõitsin ma võõrutuskeskusesse. Ma ei saanud seal tablette krampide vastu, ega vestlusi psühholoogiga, pidin vaid tegema füüsilist tööd ja Piiblit lugema…

Mul kulus 8 kuud selleks, et teadvustada ja lõpuni mõista, mis minuga tegelikult juhtunud oli. Narkomaania on tegelikult hingehaigus ja inimese iseloom muutub nende aastate jooksul, mil ainet tarbitakse. Seetõttu pole see veel mingi võit, kui kriisist välja suudetakse tulla, nagu ma tulin, üksi ei saa siin hakkama mitte mingil juhul. Üksnes tänu lähedaste, arstide ja selliste inimeste toel, kes ei mõista sind hukka, vaid suhtuvad mõistvalt ja on toeks just sel momendil, kui mul oli tõsine tahtmine minevikule selga pöörata. Väga palju oli minu jaoks abi Töötukassa väga mõistvast konsultandist, kes aitas mul tagasi tulla normaalsesse ellu ja aitas ka mu eluprobleeme  lahendada, justnagu psühholoog. Tema soovitas mulle ka STEP-programmi, kus mu sealne nõustaja oli samuti tähelepanelik ja hea südamega naine, tehes kõik temast sõltuva, et leiaksin töö, mis just mulle (arvestades mu kehva tervislikku seisundit) sobiks ja jõukohane oleks – peale 6te aastat narkomaani elu on nüüd mu tervis väga kehv ning ma ei saa  töötada sellise koormusega ega töökohtades nagu teised minuealised. Ja ma olen kõigest 25!

Niisiis, üksnes tänu sellele, et mul oli lähedaste toetus, nad on mulle andestanud ning sain  eelpool kirjeldatud väga mõistvate ametnike – tegelikult võõraste inimeste peale loota, tekkis mul soov ka ise püüda midagi teha selleks, et saada   oma  elu tagasi. Muidugi keerles esialgu mu ümber aeg-ajalt “eelmisse ellu”  tagasi ahvatlejaid vanade tuttavate näol ja mu suurimas hirmuks oli siis see, et võin “tagasi kukkuda”. Aga vähehaaval muutus kõik palju lihtsamaks, sest kasvas enesekindlus. Olin ju nii palju läbi elanud  ja suutnud enda heaks juba teha vanast elust loobumise eesmärgil. Kui aga näen nüüd neid noori, kes on uimastitega oma elu segi pööranud, on mul neist väga kahju ja ma tunnen siirast soovi neid aidata.

Seetõttu tahaksin väga, et kasvõi üks inimene, kes on praegu samas lõksus, kus olin mina, minu lugu lugedes usuks, et väljapääs sellest ON olemas. Oma elu on alati võimalik parandada! Selleks on vaja vaid aega, omapoolset soovi ja koostööd nende inimestega, kes oskavad aidata. Sellised programmid nagu STEP jt. aitavad leida sobiva töö ja kui oma tervisega ka  ise tegeleda, võib edaspidi elada täiesti normaalset elu. Mul on hea meel, kui saan selle artikli abil olla eeskujuks nendele noortele, kes on  praegu sellisesse “auku” libisemas, kus minagi alles hiljaaegu veel olin.

*Privaatsuse huvides on nimi muudetud.

toimetus

This entry has 0 replies

Comments are closed.